11.11.2016 | err.ee
Eesti erakonnad - nii valitsusse kui ka opositsiooni kuuluvad - võiksid julgemalt maailmavaatelist erinevust välja tuua, kirjutab politoloogi taustaga kommunikatsiooniekspert Madeleine Tults oma arvamusloos.
Poliitika on võitlus selle nimel, kes saab mida, millal ja kuidas (who gets what, when and how). Niimoodi õpetati mulle kohe esimeses politoloogia loengus ühes USA ülikoolis, kus kõrghariduse omandasin. Maailmavaade ja ideoloogia on sealjuures vajalikud vahendid, mis aitavad saavutada demokraatliku poliitilise korraldusega riikides valijate mandaadi – ehk siis legitimiseerida oma pingutuse võimu taotlemisel.
Võim on õigus juhtida ressursse, määrata, kes kui palju saab: vabadust tegutseda, vabadust käsutada oma varasid või kes kui palju teistelt kokku kogutud ressurssi endale võtab jne. Võim on ühtlasi ka võimalus oma maailmavaadet kehtestada, aspekt, mis sageli jääb siiski teoreetiliseks ja sumbub küllaltki kiiresti igapäevavalitsemise kombinatsioonide detailidesse.
Seetõttu ei ole mitte midagi erilist praegu Eestis küpsevas uues valitsuskoalitsioonis.
Üks “noortest vihastest meestest” tunnistas ausalt, et võimu saavutamise ja säilitamise protsessis on maailmavaade vaid suhteline nähtus.
Kunagi ammu, poolteist aastat tagasi riigikogu valimiste ajal, oli erakondade eristumine vajalik. Seda selleks, et valijate rühmad suudaks oma vajadustest ja ootustest lähtuvalt koonduda ühe või teise seltskonna taha. Oluline oli valijarühmi kõnetav brändilubadus, mis rajanes erinevatel poliitilistel ideoloogiatel. Seetõttu võibki praegu tunduda, et luik, vähk ja haug on asunud Eesti elu edasi viima ja me teame vanast valmist hästi, mis sellest projektist sai.
Tegelikult jääb mulje, nagu olnuks IRL ja sotsiaaldemokraatlik erakond senises koalitsioonis jäises unes nagu Okasroosikesed kurja võõrasema lossis, kust uljas prints tulisel ratsul nad lõpuks ometi välja kandis ja suudlusega äratas. Vaadake vaid Jüri Ratase, Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovski ebaeestlaslikult motiveeritud entusiastlikke nägusid!
Kui olla pragmaatik, siis on valitsust kombineerivatel erakondadel kõik hästi, sest kohe-kohe saab kätte võimu ning sellega kaasnevad mitmetasandilised hüved. Maailmavaade las puhkab kuni järgmiste valimisteni.
Vasak- ja parempoolsus ei peaks Eesti poliitikast kaduma
Üks “noortest vihastest meestest” sõnas teleintervjuus ajakirjanikule, kes uue kolmikliidu kokkusobivuse üle imestas, et erakondade paigutamine vasak-parempoolsuse teljele on ajalugu. Niimoodi tunnistas ta ausalt, et võimu saavutamise ja säilitamise protsessis on maailmavaade vaid suhteline nähtus.
Minu arvates on see hea aus ülestunnistus ja midagi ei ole ette heita. Usun siiski, et vasak-parempoolsuse telg poliitikas ei saa olla igand ja maailmavaade nukk, mille saab vajalikul hetkel taskust välja võtta.
Ühiskond ei ole homogeenne, isegi väikeses Eestis mitte. Ka needsamad poliitikud muretsevad enda sõnul rahvastiku majandusliku kihistumise ja rahvustevahelise lõhestumise pärast väga. Ei saa olla võimalik, et täiesti erinevas majanduslikus olukorras inimestel on täpselt samad ootused riigi rollile kodaniku elu korraldamisel.
Ikka on neid, kes loovad väärtusi ja neid, kes soovivad teiste loodud väärtustest tasuta osa saada. On neid, kes usuvad, et peale sündimist võitleb igaüks iseenda eest ja neid, kes panustavad ühiskonna solidarsusesse ja eeldavad, et inimest peab järele aitama (kas siis läbi kogu elu või vanaduses ja/või keerulisematel eluperioodidel).
Pikemas perspektiivis oleks selgus Eesti poliitmaastikul tegutsevate erakondade maailmavaadetes kõigile kasulik.
Ma olen kindel, et on veel vanamoodsaid valijaid, kes ikka veel arvavad, et sotsialistid on vasakapoolsed ja nende eesmärk on ühiskondlikku ressurssi ümber jagades ja riigi rolli majanduses suurendades aidata kaasa vähemkindlustatud elanike elujärje parandamisele. Isamaalased peaks olema parempoolsed rahvuslased ning seisma pigem laissez-faire tüüpi majanduselu korralduse eest. Keskerakond on siiani esindanud peamiselt mitte-eestlasi, tänu kelle häältele on nad nii suur ja asetsenud poliitikateljestiku vasakpoolses kastis. Reformierakond oli veel mõni aeg tagasi liberaalse maailmavaate ja ettevõtjate huvide esindaja.
Praeguste koalitsioonimoodustajate plaan igal teemal valdkonna ekspertidega konsulteerida on ühest küljest mõistlik, ent teisest küljest tekitab küsimusi nende enda ideoloogiast lähtuvate seisukohtade olemasolu ja otsustusjulguse kohta. Kes vastutavad poliitikute otsuste eest, kas nemad ise või saab nüüd ebaõnnestumise korral eksperte süüdistada? Või kuidas siis seni, enne ekspertide massilist kaasamist, asju on aetud?
Kolmas telg – populismi telg
Kui poliitilised ideoloogiad jäetakse võimu taotlemise eesmärgil kõrvale või need segunevad, siis mille alusel peaks valijad otsustama, kes nende huve teoreetiliseltki võiks esindada? Kas määrab šikk välimus või summade suurus, mida kellelegi lubatakse; või hoopis mõni vaenlase kuju, keda karistamatult materdada?
Siit joonistubki välja kolmas poliitmaastiku telg – populismi telg, millel ei ole mingit pistmist maailmavaadete ega ideoloogiatega. See on puhas turundus, mis mängib inimeste hirmudel ja ahnusel. Julgelt tundmatut vihates ja ei millegi tegemise eest raha lubades jõuab poliitikas kaugele ilma igasuguse ideoloogiata.
Mulle meeldis Rein Langi kommentaar olukorra kohta Reformierakonnas peale Taavi Rõivase umbusaldamist ja tõenäolist opositsiooni kukkumist. Ta märkis, et nüüd oleks aeg erakonnal keskenduda teemadele, mis on Reformierakonda algselt defineerinud ja neid ka laiemalt tutvustada (väga umbes refereerin).
On julge samm iseendaks jääda, aga ma usun, et pikemas perspektiivis oleks selgus Eesti poliitmaastikul tegutsevate erakondade maailmavaadetes kõigile kasulik. Teatud määral populismi on poliitikas elementaarne, sest on ju vaja end valijatele meeldivaks teha, aga mitte kõik erakonnad ei peaks trügima populismi teljel, eriti kui praegu on vabalt ruumi ka vasak- ja parempoolsuse telgedel.
Eesti erakonnad - nii valitsusse kui ka opositsiooni kuuluvad - võiksid julgemalt maailmavaatelist erinevust välja tuua, kirjutab politoloogi taustaga kommunikatsiooniekspert Madeleine Tults oma arvamusloos.
Poliitika on võitlus selle nimel, kes saab mida, millal ja kuidas (who gets what, when and how). Niimoodi õpetati mulle kohe esimeses politoloogia loengus ühes USA ülikoolis, kus kõrghariduse omandasin. Maailmavaade ja ideoloogia on sealjuures vajalikud vahendid, mis aitavad saavutada demokraatliku poliitilise korraldusega riikides valijate mandaadi – ehk siis legitimiseerida oma pingutuse võimu taotlemisel.
Võim on õigus juhtida ressursse, määrata, kes kui palju saab: vabadust tegutseda, vabadust käsutada oma varasid või kes kui palju teistelt kokku kogutud ressurssi endale võtab jne. Võim on ühtlasi ka võimalus oma maailmavaadet kehtestada, aspekt, mis sageli jääb siiski teoreetiliseks ja sumbub küllaltki kiiresti igapäevavalitsemise kombinatsioonide detailidesse.
Seetõttu ei ole mitte midagi erilist praegu Eestis küpsevas uues valitsuskoalitsioonis.
Üks “noortest vihastest meestest” tunnistas ausalt, et võimu saavutamise ja säilitamise protsessis on maailmavaade vaid suhteline nähtus.
Kunagi ammu, poolteist aastat tagasi riigikogu valimiste ajal, oli erakondade eristumine vajalik. Seda selleks, et valijate rühmad suudaks oma vajadustest ja ootustest lähtuvalt koonduda ühe või teise seltskonna taha. Oluline oli valijarühmi kõnetav brändilubadus, mis rajanes erinevatel poliitilistel ideoloogiatel. Seetõttu võibki praegu tunduda, et luik, vähk ja haug on asunud Eesti elu edasi viima ja me teame vanast valmist hästi, mis sellest projektist sai.
Tegelikult jääb mulje, nagu olnuks IRL ja sotsiaaldemokraatlik erakond senises koalitsioonis jäises unes nagu Okasroosikesed kurja võõrasema lossis, kust uljas prints tulisel ratsul nad lõpuks ometi välja kandis ja suudlusega äratas. Vaadake vaid Jüri Ratase, Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovski ebaeestlaslikult motiveeritud entusiastlikke nägusid!
Kui olla pragmaatik, siis on valitsust kombineerivatel erakondadel kõik hästi, sest kohe-kohe saab kätte võimu ning sellega kaasnevad mitmetasandilised hüved. Maailmavaade las puhkab kuni järgmiste valimisteni.
Vasak- ja parempoolsus ei peaks Eesti poliitikast kaduma
Üks “noortest vihastest meestest” sõnas teleintervjuus ajakirjanikule, kes uue kolmikliidu kokkusobivuse üle imestas, et erakondade paigutamine vasak-parempoolsuse teljele on ajalugu. Niimoodi tunnistas ta ausalt, et võimu saavutamise ja säilitamise protsessis on maailmavaade vaid suhteline nähtus.
Minu arvates on see hea aus ülestunnistus ja midagi ei ole ette heita. Usun siiski, et vasak-parempoolsuse telg poliitikas ei saa olla igand ja maailmavaade nukk, mille saab vajalikul hetkel taskust välja võtta.
Ühiskond ei ole homogeenne, isegi väikeses Eestis mitte. Ka needsamad poliitikud muretsevad enda sõnul rahvastiku majandusliku kihistumise ja rahvustevahelise lõhestumise pärast väga. Ei saa olla võimalik, et täiesti erinevas majanduslikus olukorras inimestel on täpselt samad ootused riigi rollile kodaniku elu korraldamisel.
Ikka on neid, kes loovad väärtusi ja neid, kes soovivad teiste loodud väärtustest tasuta osa saada. On neid, kes usuvad, et peale sündimist võitleb igaüks iseenda eest ja neid, kes panustavad ühiskonna solidarsusesse ja eeldavad, et inimest peab järele aitama (kas siis läbi kogu elu või vanaduses ja/või keerulisematel eluperioodidel).
Pikemas perspektiivis oleks selgus Eesti poliitmaastikul tegutsevate erakondade maailmavaadetes kõigile kasulik.
Ma olen kindel, et on veel vanamoodsaid valijaid, kes ikka veel arvavad, et sotsialistid on vasakapoolsed ja nende eesmärk on ühiskondlikku ressurssi ümber jagades ja riigi rolli majanduses suurendades aidata kaasa vähemkindlustatud elanike elujärje parandamisele. Isamaalased peaks olema parempoolsed rahvuslased ning seisma pigem laissez-faire tüüpi majanduselu korralduse eest. Keskerakond on siiani esindanud peamiselt mitte-eestlasi, tänu kelle häältele on nad nii suur ja asetsenud poliitikateljestiku vasakpoolses kastis. Reformierakond oli veel mõni aeg tagasi liberaalse maailmavaate ja ettevõtjate huvide esindaja.
Praeguste koalitsioonimoodustajate plaan igal teemal valdkonna ekspertidega konsulteerida on ühest küljest mõistlik, ent teisest küljest tekitab küsimusi nende enda ideoloogiast lähtuvate seisukohtade olemasolu ja otsustusjulguse kohta. Kes vastutavad poliitikute otsuste eest, kas nemad ise või saab nüüd ebaõnnestumise korral eksperte süüdistada? Või kuidas siis seni, enne ekspertide massilist kaasamist, asju on aetud?
Kolmas telg – populismi telg
Kui poliitilised ideoloogiad jäetakse võimu taotlemise eesmärgil kõrvale või need segunevad, siis mille alusel peaks valijad otsustama, kes nende huve teoreetiliseltki võiks esindada? Kas määrab šikk välimus või summade suurus, mida kellelegi lubatakse; või hoopis mõni vaenlase kuju, keda karistamatult materdada?
Siit joonistubki välja kolmas poliitmaastiku telg – populismi telg, millel ei ole mingit pistmist maailmavaadete ega ideoloogiatega. See on puhas turundus, mis mängib inimeste hirmudel ja ahnusel. Julgelt tundmatut vihates ja ei millegi tegemise eest raha lubades jõuab poliitikas kaugele ilma igasuguse ideoloogiata.
Mulle meeldis Rein Langi kommentaar olukorra kohta Reformierakonnas peale Taavi Rõivase umbusaldamist ja tõenäolist opositsiooni kukkumist. Ta märkis, et nüüd oleks aeg erakonnal keskenduda teemadele, mis on Reformierakonda algselt defineerinud ja neid ka laiemalt tutvustada (väga umbes refereerin).
On julge samm iseendaks jääda, aga ma usun, et pikemas perspektiivis oleks selgus Eesti poliitmaastikul tegutsevate erakondade maailmavaadetes kõigile kasulik. Teatud määral populismi on poliitikas elementaarne, sest on ju vaja end valijatele meeldivaks teha, aga mitte kõik erakonnad ei peaks trügima populismi teljel, eriti kui praegu on vabalt ruumi ka vasak- ja parempoolsuse telgedel.