Eduka Eesti valemi koostamisel on välja jäänud üks oluline tegur ja potentsiaalne ressurss, need on meie pensionärid. Pigem nähakse 65. eluaasta piiri ületanuid paisuva raske massina, mis noort võrsuvat põlvkonda lämmatab ja riigieelarve lõplikult tasakaalust välja lüüa ähvardab. Bilansi vaates puhas passiva. Mõtleks aga hoopis teisiti!
„Õpin-töötan-olen pensionil“ kolmefaasiline elukaar on igand
Pensionile minemine kui aastakümnete pikkuse töötamise järgne väljateenitud puhkus tekkis inimeste elukorraldusse industrialiseerimise ajajärgul, kui vanemad inimesed enam tehastes füüsiliselt rasket tööd teha ei jaksanud. Järjest suurema osa tööde muutumisega mitte-füüsiliseks, on pensionile minemine kui elu oluline verstapost oma põhjendatust kaotamas, sest inimese vaim, kui sellele stiimuleid anda, nii kergesti ei väsi. Ei ole vaja pensionile minna.
Riigi poolt kehtestatud ja üldse pensioniea kontseptsiooni kaotamise üks kasulikest tagajärgedest oleks see, et meie ühiskonna suhtumine vanematesse inimestesse muutuks. Neil ei oleks enam küljes silti „pensionär“. Sest mida tähendab olla pensionil? See on tasulistest, produktiivsetest rollidest (töötamisest) loobumine, nooremate põlvkondade eest hoolitsemise ülesannetest vabanemine ja väljakutsete puudumine alternatiivsetes tootmis- või sotsiaalvaldkondades.[1] Mulle tundub, et just seda me ka Eestis pensionäridelt ootame, eelarvamus, mis vaatamata meie edumeelsusele või hoopis selle tõttu, kuhugi kadunud ei ole. Samuti on neil küljes mitu hinnasilti „pensionimakse - kulukoht noorte arvelt“, „haige – tervishoiu kulud on meil meeletud“ jne.
Pensioniea ületanud inimesed tahavad kasulikud olla ja see on kasulik
Vaatamata vähenevatele võimalustele ja madalamatele ootustele, on paljudel üle 65-aastastel inimestel säilinud soov olla kasulikud ja väärtuslikud ühiskonna ja nende sotsiaalsete võrgustike liikmed. Nad tahavad tunda end kasulikuna ja tahavad olla mõtestatud viisil produktiivsed. Mis samuti oluline, nad mitte ainult ei taha, vaid ka suudavad seda.
Kasu vanematele inimestele rakenduse leidmisest on laiem, kui ainult nende inimeste endi rahulolu. Nimelt on mitmetes riikides läbi viidud longituudsed uuringud tõestanud, et vajalikuks olemise tunne aitab elada kauem, vaimselt ja füüsiliselt tervemana. Seega, kui pensioniealistel inimestel, kes seda soovivad, oleks võimalus end produktiivselt rakendada, võiks Eesti kurb statistika tervena elatud aastate kohta rõõmsamaks muutuda.
Vanemate inimeste elukilometraaž on väärtus, mida tuleb märgata ja tööle panna
Austus vanemate põlvkondade vastu ei ole meie kultuuri lahutamatu osa ning sellele on kindlasti mitmeid häid põhjendusi. Usun, et austuse puudumine takistab meid ka vanematelt õppimast ja nende väärtuslikke teadmisi ja ideid arvesse võtmast kasvõi näiteks ettevõtete juhtimisel, kus nende tarkust saaks rakendada strateegilistest planeerimisest kuni igapäevaste pisiprobleemide lahendamiseni.
Austust saab kasvatada aga kogemusega (mitte „austa vanainimest“ kampaaniaga). Kogemused tekivad koostööst. Seega on minu ettepanek ellu kutsuda liikumine, mille abil kaasata maksimaalselt paljude selleks soovi avaldavate (praegusesse) pensioniikka jõudvate või jõudnud inimeste vaimne potentsiaal ning viia nad mentoritena või mõnes muus vormis kokku kasvavate ettevõtetega, mis saaksid kasutada teistmoodi kastist väljas mõtlemist ja elukogemust, mida endal napib. Miks mitte viia kokku noored asutajad kunagiste asutajatega, et luua uutmoodi efektiivseid tandemeid. Kui mõelda, mida riik saaks teha vanemate inimeste paremale rakendamisele kaasa aitamiseks (see oleks riigile kasulik vähenevate ravikulude kaudu), siis lahendus oleks proaktiivne pensioniealiste nõustamine, panustamisest huvitatud pensioniealiste ja ettevõtjate kokku viimine jmt.
Loodusvarade kasutamise efektiivsuselt on Eesti Euroopas üks kehvemaid. Võiksime aga oma inimvara kasutamise efektiivsuses suure sammu paremuse poole astuda, kui võtaksime teadlikult rohkem kasutusele ka pensionile määratud inimeste teadmised ja oskused. Halb mõte on nad „pensioni“ karpi ära pakkida ja siis kurta, et küll neid on palju ja küll nad on kallid pidada.
[1] (Cornman, J. M. (1997). Questions for societies with “Third Age” populations. The Extension-of-Life Working Group, The Gerontological Society of America. Academic Medicine, 72,856-862.).