06.01.2016 | err.ee
5. jaanuaril, külmal ja lumisel päeval, otsustasin minna sõitma uue hübriidbussiga nr. 42, mis asendab Tallinnas Õismäe ja kesklinna vahel kulgenud trolli nr. 6. Ausalt öeldes olin alguses väga kurb, kui kuulsin uudist, et minu lapsepõlve lahutamatud tegelased, trollid 6 ja 7, on määratud kaduma ajaloo hämarusse. Nähes aga teleuudistes kajastust efektsest meediasündmusest, kus uhiuued hübriidbussid kenasti ritta olid sätitud ning kuuldes ametnike innustavaid intervjuusid, mõistsin, et tegemist on progressiga ning elu Tallinnas läheb aina paremaks.
Hübriidbuss jäi peatusesse, kus koos kaaslinlastega pakase käes keksisime, kümme minutit hiljaks, ent ootajate rõõmuks tuli busse koguni kaks tükki korraga. Trügimine bussi sees oli täpselt samasugune nagu vanasti ja mulle tundus, et vene keelt kõnelevad vanaprouad oli ikka veel needsamad, kes mind siis, kui veel ranitsaga ringi liikusin, trollis oma suurte kõhtudega muljusid. Hübriidbussi sõidustiil on ka täpselt nagu trollidel, peab kõvasti torust kinni hoidma, et kiirendamise ja pidurdamise käigus mitte pikali kukkuda. Mõnus nostalgiline sõit oli.
Oma hübriidbussi kogemust ajendas mind jagama aga hoopis see, mida nägin kui Kaubamaja peatusest tagasi Õismäe poole sõitvat bussi ootasin (mis ka hilines). Bussipeatuses kohtasin ärevat vene keel kõnelevat vanaema lapselapsega, kes kõndis tihedas lumesajus ühe peatusetulba juurest teise juurde ja otsis trolli nr. 6 peatust. Ta oli väga suures segaduses, sest nädal aega tagasi oli peatus selle koha peal olnud. Nüüd aga juskui õhku haihtunud. Selle asemel on tekkinud bussi nr. 42 peatus. Uurisin ümbrust ja selgus, et ühtegi viidet, et need kaks kuidagi omavahel seotud on, välja pandud ei ole.
Ma saan aru, et digiajastul ja hübriidbussi peatusesse veel enam, on võibolla imelik posti külge paber informatsiooniga kleepida. Ent see oleks hädavajalik. Mis mõte on pressiesitlusel, busside ülesrivistamisel ja kõigel muul butafoorial kui kohas, kus inimene “toodet” tarbida tahab, ei ole selle kohta ühtegi märki. Hübriidbussid olid sel päeval käigus alles viiendat päeva ja tõenäoliselt ei olnud vanaema tema poolt jälgitavas meediakanalis (näiteks PBK) uudist näinud. “Appi, see on ju valija. Räägib vene keelt, on pensionär,” mõtlesin kohe: “Niimoodi temaga küll käituda ei tohiks, justnagu linn ei hooliks. Kus on Savisaare silmad?”
Võrdlusena räägiksin enda positiivsest kogemusest Elroni kommunikatsioonilahendusega. Rongiplaanide muutusest informeeriti aegsasti ette rongide vajuhääldites ja kindluse mõttes oli meie Valingu jaama infotahvlile kleebitud ka paber, kuhu oli paksu punase vildikaga joonistatud nool koos selgitusega, et vaadake uut sõiduplaani infotahvli tagantküljelt. Lihtne, kodune, aga eesmärki täitev lahendus: paber, pastakas, vildikas, liim.
Kommunikatsioonivaldkonna töötajana tean, et nüüd on kõik ekraanidel ja ekraanides, 24/7, dünaamiline ja interaktiivne. Ka hübriidbussides on ekraanid, kus pilt muutub ja on värviline. See aga, et peatuses ei ole isegi kõige elementaarsemat silti et “trolli nr. 6 asemel sõidab nüüd buss nr. 42” eesti ja vene, miks mitte ka inglise keeles, annab tunnistust läbimõtlematusest ja hoolimatusest. Detailid on olulised ja lahendused on alati lihtsamad kui esialgu tundub. Ei maksa häbeneda, sisu ja eesmärk peaks olema olulisem kui vorm.
Kui ei ole võimalust paigaldada ekraane, millel infot kuvada või tuntud näitlejal lasta teksti esitada, siis tuleb latt alla lasta ning teha veekindla vildikaga silt ja kleepida. Usun, et keegi ei pahanda, sest eesmärk on teavitada, mitte reklaamiauhind võita või Eesti digitaalimet promoda. Ja mis kasu on meil digitaalprogressist kui inimesed busse peatustest üles ei leia.
5. jaanuaril, külmal ja lumisel päeval, otsustasin minna sõitma uue hübriidbussiga nr. 42, mis asendab Tallinnas Õismäe ja kesklinna vahel kulgenud trolli nr. 6. Ausalt öeldes olin alguses väga kurb, kui kuulsin uudist, et minu lapsepõlve lahutamatud tegelased, trollid 6 ja 7, on määratud kaduma ajaloo hämarusse. Nähes aga teleuudistes kajastust efektsest meediasündmusest, kus uhiuued hübriidbussid kenasti ritta olid sätitud ning kuuldes ametnike innustavaid intervjuusid, mõistsin, et tegemist on progressiga ning elu Tallinnas läheb aina paremaks.
Hübriidbuss jäi peatusesse, kus koos kaaslinlastega pakase käes keksisime, kümme minutit hiljaks, ent ootajate rõõmuks tuli busse koguni kaks tükki korraga. Trügimine bussi sees oli täpselt samasugune nagu vanasti ja mulle tundus, et vene keelt kõnelevad vanaprouad oli ikka veel needsamad, kes mind siis, kui veel ranitsaga ringi liikusin, trollis oma suurte kõhtudega muljusid. Hübriidbussi sõidustiil on ka täpselt nagu trollidel, peab kõvasti torust kinni hoidma, et kiirendamise ja pidurdamise käigus mitte pikali kukkuda. Mõnus nostalgiline sõit oli.
Oma hübriidbussi kogemust ajendas mind jagama aga hoopis see, mida nägin kui Kaubamaja peatusest tagasi Õismäe poole sõitvat bussi ootasin (mis ka hilines). Bussipeatuses kohtasin ärevat vene keel kõnelevat vanaema lapselapsega, kes kõndis tihedas lumesajus ühe peatusetulba juurest teise juurde ja otsis trolli nr. 6 peatust. Ta oli väga suures segaduses, sest nädal aega tagasi oli peatus selle koha peal olnud. Nüüd aga juskui õhku haihtunud. Selle asemel on tekkinud bussi nr. 42 peatus. Uurisin ümbrust ja selgus, et ühtegi viidet, et need kaks kuidagi omavahel seotud on, välja pandud ei ole.
Ma saan aru, et digiajastul ja hübriidbussi peatusesse veel enam, on võibolla imelik posti külge paber informatsiooniga kleepida. Ent see oleks hädavajalik. Mis mõte on pressiesitlusel, busside ülesrivistamisel ja kõigel muul butafoorial kui kohas, kus inimene “toodet” tarbida tahab, ei ole selle kohta ühtegi märki. Hübriidbussid olid sel päeval käigus alles viiendat päeva ja tõenäoliselt ei olnud vanaema tema poolt jälgitavas meediakanalis (näiteks PBK) uudist näinud. “Appi, see on ju valija. Räägib vene keelt, on pensionär,” mõtlesin kohe: “Niimoodi temaga küll käituda ei tohiks, justnagu linn ei hooliks. Kus on Savisaare silmad?”
Võrdlusena räägiksin enda positiivsest kogemusest Elroni kommunikatsioonilahendusega. Rongiplaanide muutusest informeeriti aegsasti ette rongide vajuhääldites ja kindluse mõttes oli meie Valingu jaama infotahvlile kleebitud ka paber, kuhu oli paksu punase vildikaga joonistatud nool koos selgitusega, et vaadake uut sõiduplaani infotahvli tagantküljelt. Lihtne, kodune, aga eesmärki täitev lahendus: paber, pastakas, vildikas, liim.
Kommunikatsioonivaldkonna töötajana tean, et nüüd on kõik ekraanidel ja ekraanides, 24/7, dünaamiline ja interaktiivne. Ka hübriidbussides on ekraanid, kus pilt muutub ja on värviline. See aga, et peatuses ei ole isegi kõige elementaarsemat silti et “trolli nr. 6 asemel sõidab nüüd buss nr. 42” eesti ja vene, miks mitte ka inglise keeles, annab tunnistust läbimõtlematusest ja hoolimatusest. Detailid on olulised ja lahendused on alati lihtsamad kui esialgu tundub. Ei maksa häbeneda, sisu ja eesmärk peaks olema olulisem kui vorm.
Kui ei ole võimalust paigaldada ekraane, millel infot kuvada või tuntud näitlejal lasta teksti esitada, siis tuleb latt alla lasta ning teha veekindla vildikaga silt ja kleepida. Usun, et keegi ei pahanda, sest eesmärk on teavitada, mitte reklaamiauhind võita või Eesti digitaalimet promoda. Ja mis kasu on meil digitaalprogressist kui inimesed busse peatustest üles ei leia.